Virtuaalõpe

Virtuaalõpe on suhteliselt uus õppevorm kaasaegsel koolitusmaastikul, mille olemasolu aluseks on eelkõige digitaalne andmesidevõrk. Tõepoolest, hüüdlaused nagu “igal ajal, suvalises kohas, mistahes keskkonnas” on pilkupüüdvad ning sageli enam õppijakesksena lausa ainumõeldavad. Teiselt poolt on tehnoloogia endiselt ainult vahend ning teadmiste edasikandumisel on õpetaja/õppejõu roll sama oluline kui varem. Me võime suvalist õppimist võrrelda lõngavihi ümberkerimisega – alustades suvalisest kohast, saame tohutu ajakuluga ja juppe lõigates/sõlmides ehk kera kokku. Asjalikul juhendamisel on tulemus kindel, kiire, kvaliteetne ja taaskasutatav. Kindlasti on osa juhendamistööst automatiseeritav, kuid muutuvas infomaailmas on õppetöö läbiviimise automatiseerimine ise nagu Tallinna linna ehitamine – see ei saa kunagi valmis nagu ei lõpe ka uute õppijate juurdetulek. Toimugu see õpe siis kas tradistsiooniliselt “näost-näkku” auditooriumis, reaalajas interaktiivse videokonverentsina, sidusõppena Interneti vahendusel või ainult iseõppimisega CD-salvestise baasil.

Selle pika sissejuhatuse lõpuks saabki järeldada, et virtuaalõppele iseloomulikud tehnilised vahendid on sama loomulikud kui neid sisuga täitvad inimesed ja tuutorid, kes lisaks ainele peavad valdama tehnoloogiaid, uusimaid õppemeetodeid ja õppemetodoloogiat.

Virtuaalõppe juured on juba ammu tuntud kaugkoolituses (distace learning), mida teostatud aegade hämarusest saadik, analüüsitud ning klassifitseeritud.

1990. aastast on levinud Desmond Keegan definitsioon: “Kaugkoolitus on koolitusvorm, mida iseloomustab:

  • õpetaja ja õppija valdav eraldatus kogu õppeprotsessi vältel (see eristab kaugkoolitust traditsioonilisest lähiõppest);
  • koolitusasutuse osa õppematerjalide kavandamisel, ettevalmistamisel ja õppijale tugiteenuste tagamisel (see eristab kaugkoolitust iseõppimisest ja iseõppimise programmidest);
  • tehnoloogiavahendite kasutamine (trükimaterjalid, audio, video või arvuti ühendamaks õpetajat õppijaga ja edastamaks kursuse hariduslikku sisu);
  • koolitusinstitutsiooni poolt tagatud kahesuunaline kommunikatsioon õppimise soodustamiseks või dialoogi algatamiseks;
  • õpperühma puudumine peaaegu kogu õppeprotsessi vältel, kusjuures toimub eelkõige üksikisikute õpetamine, mitte rühmaõpe; tagatakse siiski võimalused lähikohtumisteks didaktilistel ja sotsiaalsetel eesmärkidel [Keegan, D, The Foundations of Distance Education. New York: St. Martins Press, 1990].