Üliõpilaselu
Liisa Vaht Erasmus intensiivkursusel IC-SID, Inglismaal
Oslesin Erasmus intensiivkursusel IC-SID, mis toimus 3.04 – 17.04 Suurbritannias, Leicesteris. Leidsin info toimuva intensiivkursuse kohta Erasmuse infolehest, mis avaldati õppeaasta algul. Otsus kandideerida tuli otsekoheselt, ning kahetsema ei pidanud kordagi. Peale eestlaste olid osalemas veel soomlased, poolakad ning sakslased.
Meid jagati kohal olles gruppidesse, kellega veetsime kahe nädala jooksul enamiku ärkvel olnud ajast. Selleks, et ei oleks võimalust kaasmaalasega emakeeles rääkida, olid grupid jagatud nii, et igast riigist oli üks tudeng. Toakaaslaseks ei tohtinud samuti kaasmaalane olla. Esimese nädala veetsime peamiselt loenguid kuulates ning teooriat õppides. Teisel nädalal jagati igale tiimile üks kohalik firma, kellega pidime koostööd alustama. Inglastega koos töötamine oli väga huvitav, sest nad erinevad eestlastest väga palju. Inglasi on õpetatud kõike halba suhkruga katma ning alati viisakas olema ja ka halbu ideid taevani kiitma. Ühele tüüpilisele eestlasele, kes on otsekohesusega harjunud võib see algul väga meelitavana mõjuda, et teda ette ja taha kiidetakse. Kuid seda raskem on siis, kui reaalsus lõpuks saabub ning mõistad, et oled asjatult tööd teinud ideede kallal, mis ei paku inglastele tegelikuses üldse huvi. Sellistest kultuurilistest erinevustest pidimegi õppima selle kahe nädala jooksul üle saama.
Infotehnoloogiaga ei olnud antud kursus seotud, kuid leian siiski, et just IT tudengile on selline kursus väga vajalik. Meid visati sisuliselt võõras riigis, võõras keskkonnas, võõraste inimestega ja võõras keeles tundumatusse vette, ning kästi ujuda. Teise nädala lõpuks oskasime ujuda juba tippsportlase tasemel. Saime kõik juurde väga palju esinemisjulgust, keele praktikat ning usku endasse. Ühe IT tudengi peabki vähemalt korra mugavaks saanud keskkonnast välja rebima, teda veidi raputama ning selle kogemuse abil õpetama kiirelt kohanema.
Kursus oli väga intensiivne ning pidime oma projekti kallal palju tööd tegema, mis tähendas ka seda et tiim, kellega koos töötasime muutus teise nädala lõpuks justkui enda käteks ja jalgadeks. Kursuselt tagasi saabudes oli tükk aega naeratus näol, kui juhuslikul hetkel meenusid läbi elatud juhtumised ning tagasi harjumine võttis üsna kaua aega.
Sellises formaadis toimus see kursus esimest korda, järgmiseks aastaks tahetakse teha mõningaid muudatusi. Meie kool soovib näiteks seda, et kursus sisaldaks rohkem IT’ga seonduvaid teemasid. Eestlastele võib seal harjumatu olla see, et inglased on IT alal tublisti maha jäänud. Seda enam arvan, et meie tudengite soovitused kuluvad kohalikele firmadele kindlasti ära. Loodan ka, et meie grupi üks nõuannetest meie firmale (Ülikooli konverentsikeskus, mis pakkus meile majutust), milleks oli wi-fi paigaldamine tervele kampusele, on selleks ajaks täide viidud, kui järgmise aasta tudengid saabuvad.
Soovin edu neile, kes järgmisel aastal sellele kursusele kandideerivad ning jõudu ja jaksu osalejatele!